Hüpnoosi abil alateadvust avastamas
Seisan keset päikeselist heinamaad, jalas sandaalid ja seljas kleidike. Uurin silmini ulatuvaid heinakõrsi. Sellesse hetke olen jõudnud, kui terviku-terapeut Piibe Vällo on minu teadvuse hüpnoteraapia võtetega uinutanud.
Tekst: Liisi Seil
Loomulikult tunnen selle teekonna eel kõhedust. Terminid “hüpnoteraapia” ja “hüpnoos” toovad meelde filmidest nähtud stseenid, kus inimene allutatakse kellegi teise tahtele ja ta ei mäleta hiljem sellest midagi.
Sangastes tegutsev terapeut Piibe Vällo teeb aga kohe meie kohtumise alguses selgeks, et tema juures midagi säärast ei juhtu. Tervendava hüpnoteraapia seansi käigus on klient kogu aeg ümbrusest teadlik ja mäletab hiljem kõike. Terapeudi juhendatud lõõgastusharjutuste abil viiakse inimene muutunud teadvuse seisundisse, milles inimese aju lõpetab analüüsimise ja laseb esile tõusta alateadvusel. “Sa pead julgema ja tahtma ennast sellesse seisundisse viia. Vastu tahtmist ei saa keegi sind hüpnotiseerida.”
Piibe lisab, et meie alateadvus on just nagu kõvaketas, kuhu on salvestatud kõik tunded ja mälestused alates lapsepõlvest. Analüütiline teadvus võib sealt mõne valusa hetke blokeerida, jättes mulje, et oleme need unustanud. Kuid alateadvusesse lõksu jäänud pinged võivad lõpuks põhjustada probleeme ja haigusi. “Muutunud teadvuse seisundis saame leida alateadvusest vastuseid selle kohta, mis on meie elus valesti,” kinnitab terapeut.
Piibe Vällo rõhutab, et hüpnoteraapia on vaid üks osa tema tööst. TervikuTeraapia hubastes ruumides (vaadake www.tervikuteraapia.ee) teeb ta ka massaaži, reikit ja imago-paarisuhteteraapiat. Sageli kombineerib ta erinevaid meetodeid.
Hing puistatakse laiali
Kui Sangaste keskel asuvasse roosasse majja astun, juhatab Piibe mind väikesesse ruumi, kus istume mugavatesse tugitoolisse. Kõigepealt räägime sellest, mis probleemi võiksime hüpnoosi käigus käsile võtta. Olen välja valinud süütu mure, mille avalikuks tulemist ma ei pelga - selle, et kipun liiga palju hoolima teiste soovidest ja jätan enda heaolu vahel tagaplaanile.
Tunnise vestluse käigus veereb meie jutt aga mainitud teemast kaugemale, nii et ühel hetkel on minu hing laiali puistatud. Piibe selgitab, et tavaliselt saabubki inimene tema juurde esitlusprobleemiga. Selle alla peidetud tegelikud põhjused ilmnevad alles vestluse käigus. Minu esialgu mainitud „süütule“ murele lisandub mitu teist, mida püüame samuti selle seansi käigus leevendada.
Piibe ütleb, et mõnikord lahendab olukorra juba see, kui inimene saab teadlikuks, et tema mure ei ole seotud tänase päevaga, vaid on näiteks lapsepõlvest jäänud reaktsioon. Aga tihti sellest ei piisa, sest need uskumused on tugevalt alateadvusesse programmeeritud. Hüpnoosi abil saame seda programmi muuta,” tõdeb ta.
Lõpuks alustame hüpnoosi sisenemist. Terapeut vaatab mulle sügavalt silma, raputab minu paremat kätt ja ütleb siis käskluse: “Maga!” Oleme varem kokku leppinud, et selle märgusõna peale sulen silmad ja püüan hakata lõdvestuma. Piibe jagab vaikselt juhiseid: “Püüa hakata hingama aeglasemalt ja sügavamalt. Aeglusta oma südame põksumist...”
Terapeut raputab uuesti minu käsi, et neid täielikult lõdvestada. Ta asetab pöidla minu silmade vahele ja lukustab need mõtteliselt, paludes mul teha mõtetes sama.
Mõne aja pärast palub Piibe mul ette kujutada 100 meetri kõrgust joonlauda, mille tipus on platvorm. “Sa liigud koos platvormiga allapoole oma süvalõdvestuse suunas. Näed numbreid endast mööda liikumas. Millise numbri juures sa hetkel oled?”
Olen suutnud silme ette manada kõrge puidust koolijoonlaua ja liigun seda mööda allapoole. Püüan skaalalt numbreid leida...
“Nelikümmend.”
Seda kuuldes palub Piibe mul sujuvalt lõpuni libiseda ja siis joonlaua kõrvale tõsta.
Kollane valgus näitab teed
Jätkan Piibe juhendamisel lõõgastumist, mis peaks mind mõtetest vabastama. Kuulen ja tunnen kõike, mis ruumis toimub, kuid osalen ka suletud silmade taga hargnevas tegevuses.
“Tahan nüüd rääkida sinu alateadvusega. Palun, et sa ütleksid alati esimese mõtte, mis pähe tuleb,” juhendab Piibe. “Loen peagi kolmeni ja teen sõrmedega nipsu. Selle järel avaldab sinu alateadvus ennast mingi pildi, kuju või värvina.”
Kõlab lubatud nips ja üllatuslikult plahvatab mu silme ees laiali kollane valgus. Ütlen seda Piibele. Terapeut palub, et kollane värv viiks mind tagasi hetke, mis eelnes minu probleemi põhjustanud kogemusele. Ta loeb kolmeni, nipsutab taas sõrmi ja palub mul siis enda ümbrust kirjeldada.
Esialgu ei näe ma midagi, kuid siis hakkab järk-järgult midagi selginema. On ilus suvepäev. Ma kannan kleiti ja sandaale. Minu ümber on heinamaa, kus kasvavad kõrged rohukõrred. Näen kive ja teerada.
“Mida sa tahaksid seal heinamaal teha?” küsitleb Piibe.
“Lihtsalt hüplen,” vastan kobamisi.
“Mis juhtub järgmisena?”
Hakkan astuma mööda teerada ja jõuan veekogu äärde. Rand on kivine. Panen käed puusa ja mõtlen, kus kõik teised on. Siis hakkan kividega lutsu viskama.
“Mis juhtub edasi?” jätkab Piibe pärimist, segades minu toredat mängu kividega.
Vaatan ringi ja näen, et mööda teerada tulevad täiskasvanud. Saan sugeda selle eest, et olin kadunud. Nad haaravad mul käest ja veavad tagasi sisemaale. Tönnin ja hakkan vastu - tahan jääda randa huvitavaid kive vaatama!
“Mida sa tahad neile öelda?” pärib Piibe.
Raske on sõnu suust välja saada, kuid lõpuks need siiski tulevad: “Kuulake ometi, mida mina tahan!” Aga teised ei kuula, sest neil on kiire, ja lõpuks ma alistun.
“Korraga juhtub midagi imelikku - mööda teerada tuleb teie suunas üks inimene. See oled täiskasvanud sina,” kuulen kusagilt Piibe häält. Tõepoolest - tulebki üks naine, teksade ja halli kampsuniga. Ta võtab mu oma käe otsa ja pahandab, et niimoodi ei käituta lapsega. Ta lohutab mind ja ütleb, et mul on õigus olla uudishimulik ja teha asju, mis mind köidavad.Läheme koos tagasi randa, viskame kividega lutsu ja meil on lõbus.
“Nüüd on aeg hakata tagasi tulema. Täna oma alateadvust, et ta näitas meile seda kogemust. Kui oled valmis, siis tule tagasi siia ruumi. Võta selleks aega.”
Mul läheb tõesti natuke aega. Otsin üles puidust koolijoonlaua, et saaksin selle platvormil uuesti üles sõita. Olen nagu Alice Imedemaal - vupsan jäneseurust välja, võtan taas täiskasvanud inimese mõõtmed ja avan silmad. Olen tagasi Sangastes.
“Hämmastav, et mul tekkiski mingi kujutluspilt,” pomisen kähedalt. “See polnud küll otsene juhtum minu lapsepõlvest, kuid siiski sümboolse tähendusega stseen.”
“Samas oli see väga loogiline,” leiab Piibe. “Sind keelati. Sa tahtsid uurida ja mängida, aga sulle öeldi: “Lähme ära, kiire on!” Vahel piisab blokeeringute tekkimiseks ainult ühest lausest, mis meile kuklasse kinni jääb.”
Olen õnnelik, et alateadvus ei lasknud mul läbi elada raskemaid eluhetki - alustuseks piisas sellestki!
Pärast koju naasmist vajun pikka ja kosutavasse unne. Veel mõnda aega hõljub minu ümber kollane valgus ja tunne, nagu oleksin Alice Imedemaal, kes on ära käinud kuskil sügaval. Kui mõne aja möödudes uuesti sellele seansile mõtlen, tunnen et minusse on lisandunud mingit tugevust. Ja imestan, et nii süütu kujutluspilt sisaldas endas ootamatult suurt mõju. Midagi see kogemus minus kindlasti muutis.
